Kustutamine.

Topher astus mälutuppa nind istus ühe arvuti taha. Nii tuttav ja kindel oli see ruum tema jaoks. Peagi saab ta luua midagi uut, programmeerida kellelegi mingi uue oskuse. Noormees klõbistas arvuti taga.

Echo juhatati arvutitega täidetud ruumi, mille keskel asus hambaarsti tooli meenutav iste. "Tere..?" lausus naine pisut kõhklevalt.

Topher tõusis püsti kuuldes häält oma selja taga: "tere," naeratas ta tervituseks. "Sa tulid siia mälu kustutama eks," täpsustas ta üle.

"On mul valikut?" küsis Echo pisut mõrult, kuid manas siiski naeratuse näole. "Mida ma tegema pean?"

Topher naeratas: "heidad pikali siia toolile," seletas ta. Ja seadis masina valmis.

"Ja kõik kaob? Ma ei mäleta midagi?" küsis Echo ja istus toolile, heites seejärel pikali. Naine vaatas erinevaid masinaid enda ümber ja suunas siis pilgu lakke, proovides hirmu trotsida.

Topher noogutas: "sa ei mäleta isegi oma nime mitte," lubas ta.

"Echo.." pomises neid ja viis pilgu mehele. "Caroline. Mu nimi on Caroline," lausus ta naeratades.

Topher noogutas naeratades: "see ei oma tähtsust enam," ning lülitas masina sisse.

"Viie aasta pärast näeme.." sõnas Echo ja sulges silmad. Erinevad mälestuspildid jooksid naise silmade eest läbi kuni lõpuks saabus pimedus ja koos sellega teadmatus.

Topher astus tagasi neiu juurde: "hei Echo."

Echo avas silmad ja viis oma tühja pilgu hääle suunas. "Kas ma jäin magama?"

"Ainult hetkeks," naeratas Topher.

Echo viis pilgu hetkeks ruumile ja siis tagasi mehele. "Kas ma võin nüüd minna?"

"Kui sa soovid," naeratas Topher.

Echo jäi hetkeks mingit olematut punktikest seinal vaatama ja tõusis siis, sammudes ruumist välja.

Topher saatis teda mõne hetke pilguga, ning pöördus siis tagasi arvuti poole. Ta võttis diski, kuhu oli talletatud Echo mälestused, ning viis selle seifi.

Turvamees juhatas Mellie mälutuppa ning neidis astus uksest sisse. "Hei," sõnas ta võibolla veidi liiga seltsimehelikult mehele toas.

Hei naeratas Topher talle: "mis su nimi on?"

"Scar..." alustas tütarlaps kuid naeratas siis mõrult. "Mellie," parandas ta end. "Ja sina oled?"

"Topher," muigas noormees: "sa ei mäleta seda hiljem nagunii." Noormees seadis masina valmis: "heida siia pikali," osutas ta toolile.

"Meeldiv tutvuda, Topher," sõnas ta ning ignoreeris alguses noormehe teist lauset. Ta heitis toolile pikali. "Aga praegu mäletan, see on oluline," sõnas ta lõpuks.

Topher muigas: "viie aasta pärast mäletad ka." Ta lülitas masina sisse ja sammus arvuti juurde. Masin kustutas iga pisemagi pildi Scarletti mälust.

Mellie avas silmad ja vaatas toas ringi.

Topher astus naeratades neiu juurde: "hei Mellie."