Lõunal.

Isabella kõndis kohvikusse ta istus laua taha ja tellis endale mahla.

Topher astus puupüsti rahvast täis kohvikusse ja ohkas. Noormees tellis endale kohvi ning jäi siis ringi vaatama. Märganud üht vaba kohta ühe neiu lauas suundus ta sinna. "Tere, kas võib istuda?" küsis noormees viisakalt.

"Jah," vastas Bella sõbralikult.

Topher naeratas tänulikult ja võttis istet. Rüübanud lonksu kohvist, asus ta kugema endapoolt kaasa võetud koomiksit.

"Me oleme vist varem kohtunud."

Topher tõstis oma pea: "sa käisid omale nukku tegemas," muigas nooruk.

"Mhm," muigas ta. "Ja sina olid see arvutinohik?" Naeris ta. "Ära südamesse väta." Pilgutas ta silma.

Topher raputas pead: "mida mul ikka südamesse võtta. See ma ju olengi."

Isabella naeris endiselt: "kaua sa siis arvutitega tegelenud oled?"

"Terve oma elu," muigas Topher.

Isabella lõpetas naermise, ta suu vajus lahti: "Terve oma elu?" Küsis ta hämmeldunult: "Imikust peale?"

"Võib nii öelda jah," muigas Topher.

"Hmm," Muigas ta: "siis sul peaks olema prillid ees ja õlgadeni juuksed."

"Tehnoloogia," muigas Topher: "pealegi, see, et ma arvutitest palju tean, ei tähenda, et ma enda eest ei hoolitse."

"So seda küll ja." Naeratas Isabella.

Topher muigas ja viis pilgu tagasi oma koomiksile.

Isabella, võtis laualt oma klaasi ning jõi.

Topher luges oma koomiksit huviga, aegaajalt kohvist sõõme rüübates.

Isabella jälgis Topherit. Ta muigas enamisi, "Täielik arvutifriik."

"Ütlesid midagi?" küsis Topher pead tõstes.

"Ei, ma mõtlesin" muigas Isabella.

"Aah, okei," naeratas Topher ja süvenes taas oma koomiksisse.

"Kui pikk see koomiks on?" Küsis ta.

"Nüüd sa küll ütlesid midagi," muigas Topher pead tõstes.

"Jah, ütlesin." Muigas Isabella.