Kohvik.

Bella istus ühe laua taha ning vaatas aknast välja.

Adelle astus kohviku uksest sisse ja võttis päikeseprillid eest, heites pilgu üle laudade. Koheselt märkas ta ka õiget neidu ja sammus tema juurde, võttes pikema jututa istet.

"Tere," tervitas Bella viisakalt. "Bella," lausus ta tutvustavalt ning ulatas üle laua käe.

"Ma tean," lausus Adelle ja võttis käe vastu, manades naeratuse näole. "Isabella Derflas, 18, fotograaf," sõnas naine mõtlikult. "Mina olen Adelle DeWitt."

Isabella naeris: "jah."

"Asume siis asja kallale," lausus Adelle ja pani päikeseprillid lauale. "Mis eesmärgiks sa nukku soovid?"

"Hmm, nagu koduabilist," muigas ta. "Kes oleks ka nagu sõbra eest."

Adelle muigas kergelt ja noogutas siis. "Kui kauaks?" esitas naine uue küsimuse.

OT: Mainiks veelkord ära, et Nukud on ropult kallid siiski.

"Ta võiks veel paberimajandust osata." Lisas ta. "Hmm," Vajus Isabella mõttesse: "Kuskil nädal?"

"Nuku iseloomu paneme koos programmeerijaga paika," lausus Adelle ja kirjutas mõned andmed üles. "Nädal sobib. Nukuga midagi ebaseaduslikku korraldada ei tohi."

"Okei," naeratas ta viisakusest. "Jah," vastas ta.

"Mulle tundub, et sinu taust pidas vett," lausus Adelle ning tõusis laua tagant püsti. "Lähme kohale ja seal vaatame edasi."

Isabella naeratas võidurõõmsalt. "Mm, okei." lausus ta peaaegu sosistades, ning tõusis samuti.

Adelle naeratas kohvikupidajale viisakalt ja suundus siis uksest välja. Maja ees seisis süsimust mercedes ning kõrvalistmelt astus välja turva, avades neile tagumise ukse.

Isabella sammus naisele järgi musta mercedes nähes, muigas ta rahulolevalt.

Adelle tänas turvat ja istus tagumisele istmele, oodates, et Isabella sama teeks.

Isabella istus samuti autosse ning kinnitas automaatselt turvavõõ. Ta kiikas silmanurgast naise poole.

Auto võttis kohalt ja kihutas otse linnast välja. Adelle vaikis terve tee ja jälgis läbi tumendatud klaaside mööduvat linna. Peatselt jõudsid nad vaevumärgatava teeotsani ja keerasid sellele, sõites paarsada meetrit edasi. Auto peatus jõnksatusega ja juht sisestas koodi, et värav avada.

Isabella jälgis turvameest pinksalt, taloli veidi kõhe kuna ta ei teadnud mis tead ees ootab, "nukuks nad mind ei muuda." Rahustas ta end.

Auto sõitis edasi ja peatus hoone ees, kus neile mõlemale uks avati. Adelle astus autost välja ja naeratas kergelt, pöörates pilgu Isabellale. "Tere tulemast Nukumajja."

Isabella avas turvavöö ning astus autost välja. "Meeldiv," muigas ta.
Ot: Teemat vahetama ei pea?

"Lähme," lausus Adelle lühidalt ja sammus peaustest sisse, suundudes enda kabinetti poole.

OT: Kohe teen uue, sa võid veel siia vastata

Isabella noogutas, ning kõndis naisele järele.

Chris istus kohvikus ühe laua taga, tal oli seljas üsna tavaline tagi, suured tumedad päikseprillid ja peas oli tal müts. Noormees rüüpas lonksu oma kangest mustast kohvist ja naeratas rahulolevalt.

Adelle sammus tuttavasse kohvikusse ega vaevunud seekord müüjannat tervitama. Naine kõndis otsejoones õige laua juurde ja võttis istet.